21. sajandi rahvahaigus 

Vaatasin videot, mida Kaja oli eelmine nädal moodle keskonda üles postitanud. Video ei näita midagi, mida me pole varem näinud... Lühifilm kestvusega 2 minutit ja 11 sekundit on neiust, kel erinevalt tema sõpradest ning boyfrienidst ei ole nutitelefoni. Teda ümbritsevatel inimestel on alati telefonid käte vahel: tehes ettepanekut, väljas käies, bowlingut mängides, magama minnes jne. See on kurb, sest nad ei suuda nautida elu õnnelike hetki, ilma et teha neist pilte, või kirjutada sellest postitust facebooki.

Kindlasti ei kehti see kõigi kohta, sest mõnel ei ole kas üldse nutitelefoni või isegi kui on, siis nad ei sõltu sellest nii suurel määral, kuid vaieldamatult on selliseid inimesi, nagu sel videol võis näha. Selline vaatepilt tabab meid igapäevaselt ümbitsevas ühiskonnas.

Enda juures olen märkanud, et vahel kasutan isegi maksimaalselt telefonirakendusi. Kuid sellegipoolest üritan vältida nende kasutamist hetkedel, kui olen kellegi seltskonnas. Pigem kasutan seda, kui olen üksinda, nt ootan kedagi, sõidan bussiga. 

Olen kuulnud järgmisest mängust, mida saab mängida ükskõik kus kohvikus või restoranis, olles sõpradega koos: kõik võtavad oma telefonid välja, laovad laua keskele. Ning see, kes esimesena oma telefoni sealt haarab - maksab kõigi arveid.

Tänapäeval paljude jaoks nutifon on muutunud igapäevatoimetuses täiesti asendamatuks! Nende äärmiselt lai funktsionaalsus pakub erinevaid kasulikke ning huvitavaid võimalusi. Kõige tähtsamaks telefoni rolliks jääb siiski suhtlemine. Just sellepärast inimesed tahavad alati, ööpäevaringselt, olla kättesaadaval.